Millega sõidavad Škoda Laagri tiimiliikmed? 2. osa
7. mai 2019
Oled Sa kunagi mõelnud, millega sõidavad inimesed, kes töötavad automargiesinduses? Kergitame saladuseloori ning seekord jutustab oma loo üks meie kahest säravast info- ja müügisekretärist – Kaisa!
Tutvusta ennast ja räägi kuidas Sa Škoda Laagrisse jõudsid ja kui kaua siin olnud oled?
Olen Kaisa Annuk, Škoda Laagri info- ja müügisekretär. Jõudsin siia tänu koolile, nimelt pidin valima praktika läbimiseks praktikakoha ning ainuõige tundus mulle autoesindus. Nüüdseks olen siin töötanud juba 2 aastat.
Autod said mulle südamelähedaseks tänu armsale vanaisale, kelle suur autohuvi ka mulle lapsepõlves külge hakkas. Tänu sellele, et ta üsna tihti autosid vahetas, tundsin ma juba 6-aastaselt erinevaid automarke. Kõige põnevam mäng oligi 6-aastase Kaisa arvates koduaknal maanteel kihutavaid automarke ning nende värve auto-mängu vihikusse üles kritseldada. Loomulikult ka liivakastis mängides eelistasin liivakookide asemel meisterdada autodele ralliradasid ja parklaid.
Millega Sa praegu sõidad ja kuidas jõudsid just praeguse autoni? Mis autoga Sa enne seda sõitsid?
Sõidan praegu Škoda Superbiga. Kuna minu töös on vahel ka vaja teha töösõite, siis varem sai nii mõnigi kord selle tarbeks valitud just Superb. Juba lühikesi otsi tehes vaimustusin autost ning et sellele veel rohkem kinnitust saada, palusin juhatajalt ükskord autot pikemalt proovida ja see mind täielikult ära võluski.
Võin pidada Superbi enda kõige esimeseks isiklikuks autoks, mille uhke omanik saan olla. Enne seda sõitsin tihti enda ema 1996. aasta 55kW Golf 3-ga, mille rooli keeramine oli lausa trenni eest. Neid kahte autot võrreldes on muudatus sõiduomadustes ja -mugavuses kui öö ja päev…
Mis on Sind Škoda omamise juures üllatanud / Mis meeldib enim?
Mind üllatas algul just see, kui hästi läheb auto kohalt minema. Sõidan praktiliselt nädalas korra pikka otsa ning mulle meeldib see, kui turvaline on mu autoga suurtel maanteedel möödasõite sooritada. Kindlustunne, et saad kahest rekkast korraga mööda tänu auto heale „minekule“ on garanteeritud.
Meeletult rahul olen ma Superbi mahutavusega. Nagu naistel ikka, siis on ka minul paariks päevaks ära sõites vaja meeletu hunnik kraami kaasa võtta. Kõik oma mitu kotti mahutan kenasti pagasiruumi ära ning salong jääb „kompsudest“ puutumata – ohutuse mõttes on see väga hea. Samuti ei pea ma muretsema kolimisel sellele, kust on soodsaim rentida kaubik, et väiksemaid mööbliesemeid vedada. Tagumised istmed alla lastes saan kõik ise ära vedada. Näiteks viimati vedasin Pärnust Tallinna 185 cm kõrguse kapi ning ruumi jäi ülegi! 😊
Mainimata ei saa jätta ka peamist autovaliku aspekti – väga väikest kütusekulu, vaatamata auto suurusele ja raskusele. Skeptilisus bensiini neelavatesse bensiinimootoritesse on minul küll nagu käega pühitud – pikamaasõidu rekordkütusekulu keskmine on mul 4,4l/100km peale.
Mis on Sinu unistuste auto?
Avastan end tihti koduaknalt imetlemas autot, millega sõidan ja olen niivõrd uhke oma otsuse üle, et 8 kuud hiljem autost väljudes kõnnin selg ees tuppa ning ei suuda ikka uskuda, et see on täiesti minu enda auto ja veel, et nii-nii ilus ja uus!
Unistama peab ja seda peab tegema suurelt. Minu suurim unistus oli väikesest peale saada oma isiklik auto, mida ma ei pea mitte kellegagi jagama ja saan sõita kõikjale, kuhu hing ihkab. Nüüdseks, olles 23-aastane, on minu unistus täitunud – saan südamest öelda, et ma juba sõidangi oma unistuste autoga!