Grand de Luxe Super

30. августа 2022

Omal ajal oli ŠKODA 120 GLS ei midagi vähemat kui Mladá Boleslavis paikneva autofirma lipulaev. See roheline sõiduk, mis veeres Vrchlabí koostetehase konveierilt maha 1978. aasta aprillis, osteti esimeselt omanikult tagasi 2012. aasta juunis ning läbis seejärel ŠKODA muuseumis laiaulatusliku restaureerimise.

Mudeliindeks ŠKODA 120 GLS tähendas toona populaarse 120 kõige luksuslikumat varustust – Grand de Luxe Super. Viskame korraks pilgu peale omaaegsele mudelihierarhiale. ŠKODA 120 baasversiooni kõrval olid tootmises veel 120 L (de Luxe), kiirteedele mõeldud pikemate ülekannetega 120 LE (de Luxe Économique), tavalise kahe asemel nelja esitulega varustatud 120 LS (de Luxe Super) ning tippmudelina 120 GLS – Grand de Luxe Super.

120 GLS-i ajalugu algas 1976. aasta lõpul, mil Vrchlabí tehases valmis 40 eksemplarist koosnev proovipartii. Selle eripäraks olid esitulesid ja esivõret täiendavad roostevabast terasest elemendid. Radiaatorivõre sai roostevabast terasest raami ning esitulede ümber oli samast materjalist stantsitud läikivad paneelid. Roostevabast terasest valmistati ka ehisdetailid tagaosal, küljeakende raamid ja teised väiksemad täiendused kere juures. Mudeliaastaks 1981 kaasajastati GLS-i välimust ja roostevabast terasest detailid kadusid, mistõttu varasematel aastatel valminud autodest on tänapäevaks saanud pilkupüüdvad haruldused.

Mugavus- ja turvavarustuse hulka kuulusid muuhulgas soliidsemad uksepolstrid, rooli polsterdatud keskosa ja reguleeritava kõrgusega peatoed – viimased polnud tollal sugugi igapäevane nähtus. Tagaakna soojendus oli abiks talvel. 1174 cm³ töömahuga neljasilindriline mootor paiknes tagasilla taga ja arendas 58 hj (42,7 kW) võimsust, mis saavutati muuhulgas surveastme tõstmisega. Kõrgeimal, neljandal käigul jõudis auto tippkiiruseni 150 km/h. Inimesed, kes endale Grand de Luxe Superit lubada võisid, olid harilikult valmis ostma ka mootorile nõutud kvaliteetsemat kütust. 1970. aastate Tšehhoslovakkias oli selleks bensiin Super oktaaniarvuga 96.

Populaarsed tagaveolised mudelid

Seeriatootmine algas augustis, rohkem kui 70 protsenti kõigist GLS-mudelitest oli mõeldud ekspordiks. Kuid 120 mudeliseeria kõige luksuslikuma versiooni tootmine Vrchlabís oli häiritud, sest kaubiku ŠKODA 1203 tootmise üleviimine Slovakkiasse Trnava tehasesse venis. Viimane 1203 lahkus Vrchlabí tehasest alles 31. detsembril 1981, seni aga veeresid konveierilt maha mõlemad mudelid vaheldumisi. See sai teoks tänu konveieri ainulaadsele lahendusele, mis võimaldas sõiduautosid ja kaubikuid ehitada suvalises järjekorras vastavalt vajadusele.

Luksuslik ŠKODA 120 GLS oli üks omal ajal populaarse ŠKODA 1000 MB järeltulijatest. Just „MB“ puhul võeti esimest korda kasutusele tagamootor. Sama kontseptsiooni jätkas ŠKODA 100 mudelkond, mille esimeseks versiooniks sai võimsam „110“. Need mudelid andsid omakorda alates aastast 1976 teatepulga edasi mudelitele 105, 120 ja 130 ning nende erimitele. See mudelkond moodustas enamiku toodangust aastani 1989. Neid toodeti üle miljoni, kuid luksusmudeleid oli neist vaid murdosa.

ŠKODA vanaautode kokkutulekul Sachsen Classic 2022

18.-20. augustil said vanaautohuvilised Sachsen Classic 2022 raames vahetult tutvust teha lausa seitsme ŠKODA autoga. Saksa omanike ŠKODA FELICIA (1960) ja ŠKODA 130 RS-i (1976) ning eelmainitud ŠKODA 120 GLS-i kõrval oli kohapeal veel neli Mladá Boleslavis asuvast ŠKODA muuseumist pärit sõidukit.

ŠKODA RAPID OHV „kiirteeversioon“ (1940)

RAPID on ladina keeles „kiire“. See igati kohane nimetus pandi ŠKODA menukale mudelile esimest korda aastal 1934, siis 1980. aastatel ja ka nüüd, 21. sajandil. Sachsen Classicul sai näha voolujoonelise kerega eriversiooni, mida valmistati aastail 1939–1941 vaid umbes sada eksemplari. See ristiti rahva seas „kiirteeautoks“, sest eeldati, et just niisugused sõidukid hakkavad liikuma toona alles kavandatavatel kiirteedel. 1,6-liitrise mootori 42 hj (31 kW) võimsusest piisas 120 km/h saavutamiseks, mis toona oli märkimisväärne tippkiirus. ŠKODA muuseumi eksponaat liikus Prahas ringi alates aprillist 1940, jõudis tehase valdusse taas üheksa aastat tagasi ning läbis põhjaliku taastamiskuuri aastail 2018–2021.

ŠKODA 1101 „Tudor“ Roadster (1948)

Pärast teist maailmasõda astus ŠKODA uude ajastusse Š 1101/1102 mudelkonnaga. Tänase päevani tuntakse seda hüüdnime „Tudor“ all, mis on suupärastatud versioon ingliskeelsest väljendist „two-door“ (kaheukseline). Sportlikku rotsterit iseloomustavad äärmiselt elegantsed jooned. See konkreetne auto sai oma aja kohta üsna rikkaliku varustuse, raam valmis Mladá Boleslavis ja kere Vrchlabí keretsehhis. Tšehhoslovakkia peaministri kantselei tellimusel ehitatud auto väljus tehasest 2. oktoobril 1948. Hiljem müüdi see ühele eraisikule, ŠKODA sai kauni rotsteri omanikuks aastal 1969. Vanaautoüritustel saab seda sõidukit tänapäevani tihti näha.

ŠKODA 1100 MBX DeLuxe (1969)

MB mudelkond ehk ŠKODA 1000/1100 MB oli 1964. aastal firma jaoks revolutsiooniline. Moodsas ja kerges maitseka kujundusega kandekeres peitus säästlik tagamootor. Jõuallika valmistamisel kasutati Tšehhoslovakkias patenteeritud ainulaadset alumiiniumi survevalu tehnoloogiat. Aastail 1967–1969 täiendas neljaukseliste mudelite valikut kaheukseline MBX, mille hardtop-kere pakkus tänu B-piilarite puudumisele akende allakerimise järel segamatut väljavaadet. Kaalu oli vaid 800 kg ringis ning võimsam 1,1-liitrine 51 hj (38,2 kW) mootor tagas tippkiiruseks 127 km/h. See auto kuulub ŠKODA muuseumi autoparki alates 1999. aastast.

ŠKODA 110 R Coupé

Legendaarse lahtise FELICIA järel sai 1970. aastal ŠKODA järgmiseks sportmudeliks graatsilise katusejoonega populaarne kupee 110 R. Saksimaal toimunud ürituse külaliseks oli üks viimaseid esimese mudeliaasta eksemplare, mis just augustis sai 51-aastaseks. Muuseumi jõudis see nelja aasta eest ning restaureerimise järel on Kvasinys valminud sportkupee taas tippvormis. Kaheastmelise Jikovi karburaatoriga varustatult suudab see liikuda kuni 145 km/h.