Stefan Sorokin pidi lõpetama hooaja
28. February 2025
2024. aasta detsembris alustasime koostööd noore freestyle suustaja Stefan Sorokiniga, kes on selle alaga tegelenud tänaseks 7 aastat. Tema saavutused on märkimisväärsed ja tema eesmärgid tulevikuks kõrged. SKO Motors andis Stefanile üle uue Škoda Kodiaqi, mis pidi teda kogu selle hooaja sõidutama võistluspaikadesse, kuid kahjuks jäi tema hooaeg vigastuse tõttu pooleli. Kuidas tema teekond algas ja lõppes, kirjutab ta ise pikemalt allolevas blogipostituses. Meie soovime Stefanile kiiret paranemist ja kindlasti varsti kuuleme andekast noormehest veel palju!
Esimene võistlus ja MMi rajaga tutvumine
Jaanuari alguses võtsin suuna taaskord Alpide suunas, kus esimeseks sihtkohaks oli Prato Nevoso, Itaalias, kus toimus esimene Euroopa karikaetapp pargisõidus. Treeningul sain kokku väga tugeva ja tehnilise sõidu. Võistlusel esimese sõidu algus oli reilidel väga hea, aga hoo puudujäägi tõttu ei saanud piisavalt hoogu esimesse hüppesse. Vaatamata sellele, et maandusin triki ära, jäi üks suusanina maandumisse kinni ja sõitsin edasi ühe suusaga. Kuna järgmisse hüppesse on ühe suusaga keeruline minna, siis esimene sõit jäi poolikuks.
Teisel sõidul tegin esimesel reilil väikese vea ja kuigi ülejäänud sõit oli puhas, maksis see skooris kõvasti kätte – kokkuvõttes 32. koht. Vaatamata tulemusele ei saa võistlust ebaõnnestunuks lugeda, sest treeningul õnnestus mul elu tehnilisim sõit ja nägin, et olen täiesti konkurentsivõimeline võitlemaks poodiumikohtade eest. Seekord polnud lihtsalt minu päev, kuid see kasvatas veelgi võistlusjanu.
Peale võistlust suundusin paariks päevaks Šveitsi, Silvaplanasse. Seal asub park, kus leiab aset 2025 freestyle suusatamise MM. Eesmärk oli käia ja tutvuda uue pargiga ning näha sealseid rajaolusid. Esmamulje pargist jäi väga väga positiivne, sest park oli mõlemal päeval suurepärases seisukorras, asus rahvavaikses kohas ja julgen väita, et hüpped olid parimad, mida ma eales hüpanud olen.
Lisaks suurepärasele pargile, elasime ühes väga mõnusas eestlase majandatavas hotellis – Albana Hotel Silvaplana. Paaripäevase külastuse tegi meeldejäävaks hotelli hubasus, eriti sealne toit. Sain nautida sellist luksust, et hommiku- ja õhtusööki ise tegema ei pidanud, selle asemel nautisin suurepäraseid roogasid hotelli restoranis. Peale mäepäeva aitas kaasa taastumisele hotelli väike SPA- ja saunamaailm, seega aitas see paremini valmistuda ka eesolevaks Taliuniversiaadiks. Kui kellelgi huvi Alpidesse suusatama minna, siis soovitan üheks peatumispaigaks Silvaplanat ja Albana hotelli https://hotelalbana.ch/
Taliuniversiaad ja hõbemedal
Šveitsist suundusin tagasi Itaaliasse, täpsemalt Bardonecchiasse, kus toimusid 2025 Torino Taliuniversiaadi mäealad. Teel sinna, võtsin Milano lennujaamast peale ka oma treeneri, Karl Kristian Alasi, freestyle suusataja Mattias Treiali ning lumelauduri Lissel Rauni. Avanes võimalus osaleda Taliuniversiaadi avamistseremoonial ning oli suur au kanda Eesti lippu. Järgmisel päeval ootas ees juba esimene treeningpäev ja ausalt öeldes olid tingimused päris nutused. Pargiehitajatel oli esimene kogemus niivõrd suurt parki ehitada ja seetõttu ei kukkunud see kõige paremini välja.
Pargiobstaaklite pealeminekud olid väga kitsad ja nurgad ebatäpsed, samamoodi hüpped olid kõige hirmsamad hüpped, mis ma eales näinud olen. Hüpete vahemaad olid aetud nii pikaks, et nendele vastavad maandumised jäid lühikeseks, mis jätsid erakordselt vähe eksimisruumi. Aga tingimused olid kõigile võrdsed ja võtsin eesmärgiks kokku panna võimalikult puhas ning kindel sõit, mitte keskenduda ebavajalikele asjaoludele. Õnneks suutsid korraldajad sõitjate tagasiside põhjal rada veidi ohutumaks muuta järgmiseks päevaks.
Teine treeningpäev möödus hästi ja sain kokku tugeva sõidu. Taaskord mängis kehvem park ja väiksema õhuajaga hüpped minu kasuks, sest olen saanud palju harjutada keerulistes tingimustes. Kuna ka Eestis on väikese õhuajaga hüpped, siis minu tugevuseks on korralikud haarded väiksemate lihtsamate trikkidega, mida sain antud olukorras kasutada. Seega tuli lõpuks kasuks ka Eestis treenimine ja sai ühtäkki minu eeliseks teiste ees.
Käes oli aeg pargisõidu võistluseks. Esimesena oli kvalifikatsioon, mis möödus suurepäraselt – suutsin oma sõidu puhtalt ära teha ja kvalifitseerusin esimesena finaali. Kohe järgmisel päeval leidis aset finaal, mis oli konkurentsitihe ja minu põhirivaalideks oli prantslased ja ukrainlased, kellega võistleme tavaliselt ka Euroopa karikasarjas. Esimese finaalsõidu maandusin puhtalt ära ja läksin teiseks, tõenäoliselt kaotasin punktid esimesel hüppel, kus hüppe kaugus jäi natukene lühemaks, kui prantslasel, Hugo Picouet-il.
Teisel sõidul pani Hugo Picouet reilidel trikkide tehnilisusele natukene juurde ja parandas oma skoori veelgi. Läksin sama plaaniga, lisada tehnilisust reilidel juurde, aga seekord see ebaõnnestus ja pidin leppima hõbedaga. Medal on medal ja ühtlasi oli see Eesti esimene Taliuniversiaadi medal mõnelt muult alalt, kui murdmaasuusatamine, aga kuna kuld oli niivõrd lähedal, siis ei saa öelda, et ise rahule jäin.
Peale lilletseremooniat oli meediahuvi suur ja oli rõõm anda mõned intervjuud. Sellele järgnes kohe ka dopinguproovi minek. Õhtul oli medalitseremoonia ja seejärel oli vaja hakata keskenduma juba järgmisele päevale. Jõudsime käia pitsat söömas, kiirelt suusad järgmiseks päevaks ette valmistada ja oligi päev läbi.
Ebaõnnestunud big airi võistlus
Järgmisel päeval ootas ees big airi kvalifikatsioon. Ilm oli ilus, tuju oli hea, kullajanu suuremast suurem. Kuna keegi täpselt ei teadnud, mida kohtunikud ootavad, siis otsustasime esimese hüppe puhtuse ja kindla triki peale minna. Alustasin ilusa puhta vasakule cork 900 sabahaardega korraliku maandumisega. Peale esimest hüpet asetsesin kolmandal kohal ja saime aru, et kohtunikud soovivad näha kahekordseid trikke, kuna ainus, kes kahekordse tegi, oli suure punktieduga esimene. Teadsin, et mul on kahekordne cork 1080 väga mugav ja kindel trikk. Lisaks oleks see trikk kahes suunas andnud finaalis suure tõenäosuse võita, sest keegi teine seda mõlemas suunas antud võistlusel ei teinud. Asetsesin heal positsioonil ja mõtlesin, et kasutan teise hüppe treeninguna ära.
Eksimisruumi hooga oli vähe, aga samas olin endas kindel, sest olin hüpet juba niivõrd palju hüpanud ja trikk mida plaanisin teha, oli minu jaoks täitsa tavapärane. Läksin enesekindlalt peale ja nagu paljud tõenäoliselt sotsiaalmeediast nägid, siis hüppasin niivõrd kaugele, et maandumist järgi ei jäänud. Seda seetõttu, et tegin natukene liiga tugeva äratõuke ja lendasin tavapärasest kaugemale. Huvitaval kombel esimesel kokkupuutel maaga, kus maandusin kergelt külili, midagi ei juhtunud. Peale seda libisesin mööda maad edasi ja tõenäoliselt selle suure hoo pealt jäi parem jalg valesti ette, mille tagajärjel sai põlv viga…
Sain aru, et see liigutus polnud põlvele hea, aga natukene jalga liigutades ei tundunud väga hull. Sain omal jalal püsti ja mõni hetk ennast kogudes, suusatasin iseseisvalt mäest alla. Minu üllatuseks ükski meedik ega rajapersonal appi ei tulnud, mis oli väga veider. Seda aga tõenäoliselt seetõttu, et enne mind oli veel üks võistleja tõsisemalt kukkunud ja enamus tähelepanu kulus tema peale. Raja alla jõudes sain kiiresti jääd, aga põlv tõmbas paistesse ja oli valus. Andsin poolteist tundi põlvele rahu ja lõpuks olin võimeline iseseisvalt hotelli tagasi kõndima. Positiivne tundus see, et põlv oli väga stabiilne ja ei teinud suurt valu.
Eesti koondisel polnud ühtegi arsti ega füsioterapeuti, aga õnneks nõustusid välismaised füsioterapeudid põlve üle vaatama ja korraldajate traumapunktis tehti röntgen, et välistada luuvigastused. Slovakkia, Soome ja USA füsioterapeudid käisid põlve katsumas ja testimas ning esialgu olid kõik optimistlikud, aga ei saanud hullemat välistada, sest põlve paistetus üldiselt hoiab põlve stabiilsena. Kindel oli see, et finaalis ma võistelda ei saa ja oma füsioterapeudi ning treeneriga arutades oli kõige mõistlikum otsus koju sõita ja Eestis MRT teha.
Tänu oma füsioterapeudile sain kiiresti aja MRTsse ja seejärel vastuvõtule Dr Kaspar Rõivassepa juurde. Eestisse jõudes oli põlve paistetus alanenud, valu puudus, põlv oli stabiilne. Kõik olime optimistlikud, aga kindla vastuse andis MRT. Kahjuks midagi positiivset ei tulnud – eesmine ristatiside oli rebenenud ja ilma operatsioonita seda terveks ei ravi. Peale operatsiooni ootab ees 8-10 kuud taastusravi, mis tähendab, et 2024/2025 hooaeg on minu jaoks lõppenud. Lisaks purunes sellega minu 2026 Taliolümpia unistus.
19 veebruar ootab ees operatsioon Dr Mihkel Marddna käe all ja seejärel algab taastusravi, et järgmiseks hooajaks veel tugevamana ja edukamana naasta. Tegu on üpris raske ja ebareaalsena tunduva uudisega mulle, kuid üritan seda mõista ja teen kõik endast oleneva, et naasta veel tugevamana. Nähes kuidas Henry Sildaru ja maailma üks parimaid vigursuustajaid, Andri Ragettli oma vigastustest veel tugevamatena naasid, siis ei näe põhjust miks ei peaks mina sellega hakkama saama.
Kindlasti tulevad järgmised 9 kuud väljakutsuvad ja mitte nii nauditavad, nagu need mägedes suusatades oleks, samas üritan alati leida igas päevas midagi positiivset. Taastusraviks olen saanud enda ümber hea meeskonna – füsioterapeut Henriette Marie Porila, Dr Mihkel Mardna, ÜKE treener Ranno Maasikmets, suusatreener Karl Kristian Alasi ja enda perekond. Usun, et nende abil sujub taastusravi parimal võimalikul viisil ja kuna öeldakse, et kolmandiku tagasitulekust moodustab vaimne valmisolek, siis alustan koostööd spordipsühholoogiga, et teha parim võimalik tagasitulek.
Kui oled lugemisega nii kaugele jõudnud, siis olen Sulle väga tänulik sinu aja eest! Lähiajal koostame uue Olümpiatsükli detailse plaani ja tutvustan seda ka teile. Luban, et tulen kindlasti tugevamana tagasi kui eales ja järgmisel hooajal olen tagasi võistluskarusellis. Naasmise aeg on üpris täpselt minu tavapärase hooaja alguse ajaks ja siis hakkab töö pihta juba 2030 Taliolümpia suunas. Kuigi tegu pole üldse meeldiva uudisega, siis ju vist pidi niimoodi minema ja on hea millegi jaoks. Miks see nii minema pidi, ma veel ei oska öelda, aga kindlasti saan tulevikus sellest aru.
Tuli üpris pikk ja päris korralike tõusude ja mõõnadega kokkuvõte. Olen väga väga tänulik ja hindan teie panust. See Taliuniversiaadi medal poleks olnud võimalik ilma teieta ja suureks lisamotivatsiooniks on ka see, et nii paljud inimesed usuvad minusse! Kindlasti ei ole ma allaandja tüüp ja olen järgmisel hooajal tugevamana tagasi.
Suurimad tänud minu teekonnal abiks olemise eest!
Stef
